Aitame Sergeid

09.01.2018
Oleme toetamas 51 aastase Sergei hambaravi ja proteeside valmistamist. Kokku läheb tema hambaravi maksma 2715 eurot.

Kui ka Sina soovid Sergeid aidata, saad teha annetuse: Heategevusfond Naeratuse Eest Sihtasutus, EE217700771002430703, selgitusse: annetus (Sergei) ja oma isikukood.

Sergei on kirja pannud oma eluloo kolme episoodina:

1. Episood

Kauneid mälestusi lapsepõlvest minul paraku ei ole. Nii ema kui isa olid joodikud. Kodus olid tülid ja kaklused igapäevased asjad. Kedagi ei huvitanud, kas laps on täna üldse midagi söönud, on tal midagi selga panna või kuidas tal koolis läheb. Aga koolis sain ma tunda ainult alandusi nii õpetajate kui ka klassikaaslaste poolt, sest riided olid mul alatihti katkised ja määrdunud, nägu kriimune. Saatuse tahtel sõbrunesin teismelisena ühe tänavapoisiga ja jätsin nii kodu kui kooli. Uus elu tundus nii põnev.

2. Episood

Uus sõber oli ühe kamba liige ja sealt algas minu mitte eriti seadusekuulekas elu. Olid vargused. Keegi ei mõtelnud selle peale, et võib ka vahele jääda, aga see aeg tuli. Esimese karistuse sain veel alaealisena.

Läksid aastad. Üks karistus järgnes teisele, sest vabadusega ei osanud ma midagi muud mõistlikku teha ja ka minna polnud kuhugi. Vanemad olid vahepeal end surnuks joonud. Korteris, kus ma lapsena elasin, olid uued inimesed.

Järjekordselt vanglast vabanedes läksin oma vanade tuttavate kodutute juurde, kes suurema osa oma ajast toimetasid Balti jaama ümbruses. Veetsime oma aega nagu tavaliselt – see tähendab viina või muud joovastavat ainet tarbides. Ühel päeval juhtusin raadiost kuulma, et Kaarli kirikus toimub jõulueelne heategevuslik üritus. Läksin sinna tühja kõhu pärast, aga uksest väljusin hoopis teise inimesena.

3. Episood

Ma ei ole kunagi eriline usklik olnud ning lootnud oma maailmas ellujäämiseks ainult oma heale õnnele, kuid selles pühakojas juhtus midagi täiesti arusaamatut. Nüüdseks olen täielikult lõpetanud oma suhted endiste „sõpradega“, veedan palju aega looduses, käin kalastamas ning jälgin pidevalt nii Eesti kui Vene TV uudiseid, et ennast toimuvaga kursis hoida. Mingit korralikku haridust ma paraku saanud ei ole ja seepärast pean leppima lihtsamate töödega, töö leidmisel on suureks takistuseks puuduv vasak jalg. Samuti ei julge ma inimestega eriti rääkida oma puuduvate hammaste pärast. Kuid loodan, et saan kunagi kõigile naeratada.

Sotsiaalmajutuses, kus ma aastaid viibisin elavad enamus inimesi üks päev korraga ning neid ei huvita tulevik. Olen jõudnud kindlale veendumusele, et selline elu ei ole minu jaoks. Nüüd, olles näinud paremaid võimalusi ei taha ma neid vabatahtlikult käest lasta ja kindlasti usaldan rohkem neid inimesi, kes on mind aidanud.

Nüüd kus mul on  sotsiaalmajas oma tuba tahan väga loota, et ka minu elus saab kunagi olema, mõistev elukaaslane ja kõik muu, mis sellega kaasas käib.