Hambakaariese puhul ei ole tegemist bakterispetsiifilise infektsiooniga. Happerünnaku esilekutsumisel võivad viimaste uuringute põhjal osaleda 26 erinevat biokile mikroobi. Kui kaariesenakkus on saadud, siis sellest vabanetakse alles raugaeas koos viimase hamba kaotusega. Sellepärast klassifitseeritakse hambakaaries krooniliseks (ebatervislikust käitumisest tingitud) haiguseks sarnaselt 2.tüübi suhkurtõvega. Sarnaselt teiste süsteemsete haigustega on kaariesehaigust võimalik hallata haiguse riskitegureid kontrollides.

Kaariesekahjustuse tekkeks peab hambal olema piisav hulk haigusttekitavaid baktereid. Elutegevuseks vajavad need mikroobid suhkruid (sahhariide), mida saadakse pea igast inimese toidukorrast. Mida sagedamini inimene sööb, seda sagedamini eritab biokile oma elutegevuse jääkainena piimhapet, mis langetab hambapinnal pH allapoole kriitilist <5,5 piiri ja nii hambast mineraale välja söövitab.

Kaariesekahjustuse väljakujunemise ja paranemise näol on tegemist hambakõvakoe normaalse mineraaliainevahetuse tasakaaluhäirega. Toidus sisalduvad süsivesikud muudab bakterikiht piimhappeks ehk tekib umbes tund aega kestev happerünnak. Normaalse süljeerituse korral suudab organism sellise happerünnaku tagajärjed hambal taasmineraliseerida umbes 3-4 tunni jooksul. Kui toidukordasid on sagedamini ja/ehk janujoogiks muu kui puhas vesi, on ülekaalus demineraliseerumine ja hambasse tekib “auk”.

Tähtis on mõista, et “auk” hambasse hakkab tekkima samal hetkel, kui hammas läbi igeme suhu lõikub. Tegemist on loomuliku loodusliku hambakõvakoe mineraaliainevahetusprotsessiga, mil hambast lahustuvad või sinna ladestuvad mineraalid vastavalt hammast ümbritsevale keskkonnale. Happelises keskkonnas etsitakse soolad välja ja küllastunud olekus liiguvad need kõvakoesse tagasi. Rusikareegel on, et taasmineraliseerumine võtab happerünnaku kestusest umbes kolm korda rohkem aega. Tasakaalu rikkumisel, kui organismile/süljele ei anta piisavalt aega happerünnaku tagajärgi parandada, kujuneb välja kõvakoe pöördumatu kahjustus. Kaariesekahjustuse jõudmisel hambaluuni (dentiini), kus on vaabaga võrreldes rohkem orgaanilist materjali, toimub hambaluu määndumine (kõdunemine), misjuhul mikroobid “söövad” hambakrooni seest õõnsaks. Inimene ise avastab hambas augu alles siis, kui seest õõnes hamba vaap murdub.

Diagnoosimine, ennetamine, ravi

Ajalooliselt on nii diagnoos kui ravi olnud sümptomaatiline ehk hambast leitud auk on täidetud käepäraste materjaliga või valutav katkine hammas eemaldatud.

Tänapäeval loetakse inimene ägedat kaariesehaigust põdevaks, kui tal on viimase kolme aasta jooksul diagnoositud vähemlat üks uus kaariesekahjustus. See näitab, et patsient ei suuda oma haiguse põhjusi kontrolli all hoida.

Tänapäeval oskab hambaarst või suuhügienist kaariesesse haigestumise riski ja põhjusi küsitluse põhjal hinnata ning koostöös patsiendiga kaariesehaigust hambasõbraliku käitumisega hallata. Patsient peab mõistma, et hamba kõvakoe mineraaliainevahetus on loomulik looduslik protsess, mille kulgu on temal endal tervisliku käitumisega vajalik kontrollida.

Hambaarst diagnoosib kõvakoe kaariesekahjustusi visuaalse ja radioloogilise leiu põhjal. Röntgenpildilt on hammaste kontaktpindadelt alanud kahjustused näha aastaid varem võrreldes ainult silmaga vaatluses leitavale. Diagnoosimisel võib tehniliste abivahenditena kasutada ka optilist läbivalgustamist või laseraparatuuri. Haigustumise riski hindamiseks kasutatakse dieedianalüüsi ja vajadusel süljeteste. Anamneesis selgub tavalisimaks haiguse põhjuseks hambavaenulik janujook või sage põhitoidukordade vaheline näksimine.

Hammaste vastupidavust happerünnakule saab tõsta piisavalt tihti optimaalses kontsentratsioonis fluoriidi hammastele aplitseerides. Teisisõnu tuleb hambaid pesta >1000ppm fluoriidisisaldusega hambapastaga vähemalt kaks korda päevas. Hambapastat ei tohi peale pesemist suust välja loputada, et see saaks hammastega kontaktis olla võimalikult kaua.

Kui patsiendil on väga hea suuhügieen ehk kõigilt hambapindadelt on mehhaaniliselt eemaldatud biofilm, siis happerünnakut bakterikihi puudumise tõttu tekkida ei saa. Kahjuks näitavad teadusuuringud, et isegi hambaniidiga puhastamise järel suudavad katubakterid happerünnaku esile kutsuda. Seega ei saa kaariesehaigust ainult suuhügieeniga kontrollida. Adekvaatne harjamistehnika ja hambavahede sobiva abivahendiga puhastamine on hädavajalik igemepõletiku haldamisel. Teadusuuringud kinnitavad, et elektrihambahari puhastab hambad kvaliteetsemalt ja kiiremini.

Kuidas toituda, et hambad terved püsiksid?

Hambasõbralik toitumine tähendab, et söögikordade vahele on jäetud piisavalt pikad pausid. Toidukordade vahepeal olgu janujook puhas vesi. Kuni neli toidukorda päevas ning söögikordade vahepeal näksimise vältimine annab süljele aega happerünnaku tagajärged taasmineraliseerida. Tähtis on juba beebieast harjuda janu korral vett jooma.

Hambavaenulikud toiduained

Hambavaenulikud on toiduained, mida biofilmi mikroobid on võimelised oma elutegevuses kasutama. Kuna peaaegu kõik toidud peidavad endas sahhariide, siis võib ka öelda, et pea kõik toidud on teiste ebasoodsate tegurite kokkulangemisel hammastele ohtlikud.

Kaariesekahjustuse tekke ehk happerünnaku tugevuse seisukohalt on kõige olulisem toiduaine suhkrusisaldus. Hammastele kõige ohtlikum on valge suhkur ehk sahharoos, millest biokile streptokokid, lisaks võimsale happerünnakule, sünteesivad sidusainena toimivat rakuvälist polüsahhariidi. See maatriks võimaldab katul kleepuda siledale hambapinnale, muudab selle kohevaks ja väheläbilaskvaks, mille tagajärjel ei suuda sülg enam katuhappeid neutraliseerida.

Lisaks on oluline suhkrukliirens. Kui kõrge sahharoosisisaldusega toiduaine annab bakteritele energiat koheselt tarbimisel, siis suure tärklisesisaldusega toidust (näiteks kartulikrõpsudest) vabaneb suhkur tasapisi, põhjustades küll vähem võimsa, aga kauem kestva happerünnaku.

Mida kauem on toiduaine hambaga kontaktis, seda kestvam on ka happerünnak. Kui suud kiiresti läbiva mahla- või karastusjoogi põhjustatud happerünnak kestab keskmiselt pool tundi, siis näiteks hammastele kleepuvate küpsiste esilekutsutud happerünnak võib kesta veel mitu tundi peale söömise lõpetamist. Seepärast oleks toidukord mõistlik lõpetada suhkrut mittesisaldava toidu või joogiga.

Happeline toiduaine söövitab hambapinda vahetult. Nii tekkivat kahjustust nimetame hambaerosiooniks. Lisaks happesusele on ka siin tähtis hambaga kontaktis oldud aeg. Näiteks tarbib kestvusspordiala harrastaja sidrunhapet sisaldavat spordijooki väikeste lonksudena mitme tunni jooksul, mille tagajärjel hambakude otseselt lahustub. Lisaks sisaldab tavaline erosioonipõhjustaja (nagu jäätee, koolajook või mahl) ka suhkruid, mis kaariesebaktereid toidavad.

Kokakoola kahjustus 16-aastasel poisil

Üsna tavaline hambaid pöördumatult kahjustav tegevus on sidruniga tee joomine. Kuna teed juuakse reeglina kuumalt, siis kujuneb kontaktaeg hammastega väga pikaks. Tees ligunenud sidruniviilu hammaste vahel lutsimine võib aga olla katastroofiliste tagajärgedega harjumus.

“Tundlike hambakaeltega” pöörduvad patsiendid vastuvõtule sesoonselt tavaliselt maasikate ja õunte valmimisel. Sel juhul on tegemist aiasaaduste põhjustet erosioonile lisanduva mehhaanilise kahjustusetega, kui pehmenenud hambakude hambakaelalt hambaharjaga ära kulutatakse. Erosiivse abrasiooni vältimiseks tuleks peale ohtrat puuviljade söömist suukeskkonda neutraliseerida (näiteks veega loputades) ning hambapesuga paar tundi oodata.

Hambasõbralikud toiduained

Hambasõbralikeks võib pidada suhkruvabasid või vähese suhkrusisaldusega toiduaineid, mida kaariest põhjustavatel bakteritel on võimatu või keeruline oma ainevahetuses kasutada. Hambasõbralik on ka aluseline või süljeeritust stimuleeriv toit, mis happerünnakut neutraliseerib. Ka suust kiiresti läbi liikuv vedel või hambapinnale mittekleepuv rasvane toit võib olla hambasõbralik.

Suhkrut sisaldavat toitu tuleks hammastega võimalikult lühiaegselt kontaktis hoida. Näiteks magustatud jooki kõrrega imedes see hammastega praktiliselt kontakti ei satugi. Internsiivset mälumist nõudva ja nii süljeeritust stimuleeriva taimse toortoidu söömine on hambasõbralik, kuni happeliste puuviljadega erosiooniohu tõttu ei liialdata.

Piimatooted sisaldavad proteiini, rasva, fosfaate ja kaltsiumi moodustades nii hambasõbralikema toiduainete rühma. Kaariest peatava toimega on tahke küpsenud juust, mille tekstuur süljeeritust soodustab ning mille koostis suu happelist keskkonda väga tõhusalt neutraliseerib.

Kuigi lehmapiim sisaldab palju piimasuhkrut ehk laktoosi, ei põhjusta see kaariest, sest piimas sisalduvad ka olulised kaitsefaktorid: piimavalk ehk kaseiin, kaltsium, fosfaat ja rasv.

Ka maapähklid on tuntud hammaste sõbrad. Kui süüa pähkleid enne ja peale toidukorda, siis vähendab see tänu suurele kaltsiumi ja õli sisaldusele tuntavalt happerünnaku tugevust. Tänu suurele rasvasisaldusele on suhteliselt hambasõbralikuks maiuseks šokolaad, eriti kui see sisaldab ka pähkleid.

Rasvad aitavad suud toidujääkidest puhastada ning mõned rasvhapped takistavad streptokokkide kasvu. Nii näiteks on kohvisaiakese kergesti fermenteeritavaid süsivesikuid biofilmi mikroobidel hoopis lihtsam kasutada võrreldes rasvases kotletis leiduva riivsaiaga.

Toidukord on mõistlik lõpetada ksülitooliga magustatud nätsuga. Esiteks stimuleerib intensiivne mälumine süljeeritust ja teiseks kahjustab ksülitool streptokokkide elutegevust. 40 kuud kestnud kliinilises katses paranesid algstaadiumis kaariesekahjustused, kui kahte 100% ksülitooliga magustatud nätsupadjakest näriti vahetult toidukordade lõpetuseks intensiivselt viie minuti jooksul.

Kaariese kontrolli all hoidmine

Piisava terviseteadlikkuse korral on kaaries, kui krooniline haigus, igale tervele inimesele jõukohane kontrolli all hoida. Kaariese haldamine eeldab hambasõbralikke toitumisharjumusi, adekvaatset mehaanilist suuhügieeni koos fluoriidi sisaldava hambapasta kasutamisega.